„Mul olid need obsessiivsed mõtted ja ihad, mida püüdsin kontrollida, aga ei suutnud. Olin täielikult nende võimuses.
Ma ei tapnud sellepärast, et olin nende peale vihane, ega sellepärast, et neid vihkasin – ma tapsin, sest tahtsin neid enda juurde jätta.
Ja kui mu kinnisidee kasvas, hakkasin säilitama nende kehaosi – koljusid ja luustikke.“
Aastatel 1978–1991 mõrvas Jeffrey Dahmer seitseteist meest.
Ta meelitas nad enda juurde rahu ja leebusega, seejärel uimastas nad, võttis neilt elu ja säilitas nad.
Mõnda neist ta joonistas, teisi pildistas. Ta püüdis neid igaveseks endale jätta.
Kohtus kuulutas ta: „Ma ei tegutsenud vihkamisest.“
Ta ütles, et tegi seda armastusest – kontrollimatust vajadusest omada, mitte kunagi maha jäetud saada, hoida kinni sellest, mis muidu kaoks.
Sellest kinnisideest sündis midagi paranormaalset: kahe kohaloleku kooseksisteerimine ühes kehas, kaks lahutamatut ja omavahel sõdivat loomust.
Just selles hõljuvas ruumis sünnibki Jeffrey – maailma teine sarimõrvarile pühendatud lõhn ja Spiritica Crime Collectioni teine peatükk.
Parfüüm, mis uurib duaalsust, lõhestunud meelt ning pinget valguse ja pimeduse vahel.
Kompositsioon sündis ühisest nägemusest.
Koos asutaja Daniele Muratori Caputoga lõid parfümeerid Paolo Cerizza ja Lorenzo Orlandi Berti keeruka ja rahutukstegeva olfaktoorse tasakaalu, kus külmus ja magusus vahelduvad nagu vaimsed seisundid.
Avang on terav, külm, peaaegu kliiniline: jäine õlu, popper-akord, valge apelsin, elus pärm, happelised aldehüüdid.
See on igapäevaelu lõhn enne murdumist – puhta toa petlik rahu, hetk enne langemist.
Süda avaneb nagu hingav haav: räpane vaip, nelk, hüübinud veri, inimhigi, terav tera.
Õhk muutub raskeks, peaaegu tahkeks.
See on lõheneva meele lõhn, püsima jääva paranormaalse kaja lõhn, ajast kaugemale hõljuvate kohalolekute lõhn – maailm, kus reaalsus ja hallutsinatsioon eksisteerivad koos, kus keha ja hing sulavad teineteiseks.
Baas on kõige magusam pihtimus: sulanud plast, niiske kelder, merevaik, kask, vetiver.
See on mürgise armastuse rahutukstegev hellitus, lubadus, mis keeldub kustumast, hellus, mis muutub kinnisideeks.
Lõhn, mis haarab nahast kinni nagu mälestus, mis ei taha surra.
Eriline tänu kuulub Lorenzole ja tema meeskonnale ettevõttest Only the Dreamers, kes lõid ainulaadse korgi erakordse flokeeritud ja lasergraveeritud viimistlusega – eksklusiivse tekstuuriga, mis taasloob Jeffrey korteri vaiba.
Jeffrey on äärmuslik olfaktoorne teos.
Lugu ligitõmbest ja hävingust, hellusest ja hullusest.
Parfüüm, mis ei piirdu meenutamisega – see hingab, jääb püsima, võtab enda valdusse.
See ei ole kommertstoode.
See on kunstiline looming – vaba ja teadlik –, mis kasutab lõhna keelt jutustamise ja enesevaatluse vahendina.
Nagu film või raamat, jutustab Jeffrey, provotseerib ja kutsub mõtisklema.
See on kantav kunstiteos, killuke häiritud ja valusalt tõelist inimlikkust, mis on muudetud meeleliseks kogemuseks.
Selle lõhna ajaloolise ja kontseptuaalse arenduse jaoks tegi asutaja koostööd ka õigusteaduse lõpetanud kriminoloogi Daniela Cavalloga, kes aitas määratleda mõrvari käitumisprofiili ja projekti narratiivse ülesehituse.
Nagu ta ise ütleb:
„Parfüüm muutub dialoogiks emotsionaalse ja narratiivse stiimuli vahel – kunstiteoseks, mis uurib inimhinge ja selle vastuolusid.“
„Dahmer kutsub esile väga erilisi ja ebatavalisi noote. See on narkootiline lõhn, külm, kuid samal ajal võimeline äratama soojustunnet – mehe embust.“
Pärast tabamist tunnistas Jeffrey Dahmer end täielikult süüdi.
Ta otsustas uurijatega koostööd teha ja palus kohtunikult surmanuhtlust – karistust, mida talle ei määratud, kuna see polnud selles osariigis lubatud.
